Gerhard von Kügelgen

Gerhard von Kügelgen (1798)

Franz Gerhard von Kügelgen (6. veebruar 1772 Bacharach – 27. märts 1820 Dresdeni lähedal) oli rahvusvahelise haardega saksa maalikunstnik, kes sai tuntuks oma meisterlike portreedega. Valgustuslike ideedega kunstnik oli järjekindel klassitsist.

1798. aastal saabus Gerhard von Kügelgen Tallinna, koos temaga ka tema kaksikvend Carl, kes oli nimekas maastikumaalija. Vennad on läinud Eesti kunstiajalukku oma viljaka loomeperioodiga. Mõlemad vennad abiellusid Eestimaa mõisniku Wilhelm Johann Zöge von Manteuffeli tütardega.

Gerhard von Kügelgeni on peetud kõige võimekamaks ja kaasaegsemaks kunstnikuks 1790. aastate Eesti- ja Liivimaal.

Gerhard von Kügelgen hukkus 27. märtsil 1820 teel Loschwitzist Dresdenisse röövmõrva ohvrina.

Elust

Gerhard von Kügelgen sündis Saksamaal Reini ääres Bacharachis. Kodumaal õppis Kügelgen nii Koblenzis, Bonnis kui ka Frankfurdis; muuhulgas kogus teadmisi ka Roomas. 1796. aastal saabusid vennad Gerhard ja Carl Kügelgen Riiga, kaks aastat hiljem jõudsid nad Tallinnasse. Vennad sidusid end Eestiga, abielludes Wilhelm Johann Zöge von Manteuffeli tütardega, kes õppisid samuti kunstnikuks. Seda liitu peetakse baltisaksa kunstiajaloo hälliks: Zöge von Manteuffelite ja Kügelgenide peredest tuli mitu põlvkonda kunstnikke.

Gerhard ja Karl von Kügelgeni topeltportree

Eestis olles ei peatunud Kügelgen ainult Tallinnas, vaid elas ka Ojasoo ja Kodila mõisas. Vendade Kügelgenide abikaasade sünnikodust Ojasool (Alt-Harm) kujunes omamoodi kunstiakadeemia. 19. sajandi alguses täitis Kügelgen tellimusi Peterburis, 1805. aastal asuti jäädavalt elama Dresdenisse.

Abielu

Helene Marie von Kügelgen

1798. aastal tutvus Gerhard Tallinnas noore aadlipreili Helene Marie Zöge von Manteuffeliga. Ka Kügelgen oli noor – vaid 26-aastane, kuid juba oli tal seljataga pikk kunstialane kogemus Euroopas. Helene Marie isa, parun W. J. Zöge von Manteuffel, nägi andekas saksa kunstnikus head juhendajat oma tütrele. Kunstnik oli nõus noort Helene Mariet juhendama ning nii veetis Gerhard von Kügelgen suve Ojasool ja sügise Tallinnas. Oma parima paleti, mille Kügelgen Roomas oli saanud, kinkis ta Helene Mariele. Kui Gerhard oma kaksikvenna Carliga talvel Peterburi läks, alustas ta Helene Mariega kirjavahetust ning kahe noore kunstnikuhinge vahel kasvas armastus. Abieluliidu sõlmimine oli keeruline, kuna Helene Marie oli aadliperest ning Kügelgenil seesugust seisust ette näidata ei olnud. Helene Marie isa andis nõusoleku abieluks, kui Kügelgen oma senise seisuse hülgab ja aadlikuks saab. Ja nii läkski, tsaariperekonna ja Vene aadli portreedega teenis ta kiiresti 20 000 rubla suuruse varanduse, mis võimaldas tal abielluda. Aastal 1800 abielluti ning mindi ajutiselt Peterburi.

Peterburis kunstnikel tööd jagus ning noorte esialgne mure raha pärast kadus. Helene Marie kirjutas 1800. aastal Peterburist:

"Mul on juba 2000 rubla eest seepiajoonistusi ootamas, Jumal andku mulle ainult jõudu ja tervist, siis olen virgalt asja kallal. Tegelikult on see töö tellitud minu mehelt, kuna need on aga kõik vaid joonistused seepias, siis näen ma siin võimalust täita oma suurim soov ja võtta temalt veidi, veidigi koormat vähemaks, ja hästi peavad nad igal juhul joonistatud saama. Minu mees pingutas mulle juba täna paberi valmis ja homme hakkan ma peale. Mitte kunagi pole ma ühegi tööga suurema rõõmuga algust teinud."

Uurijad ei ole üksmeelel, kui palju Helene Marie oma mehe nime all tegutses.1803. aastal tuli noorpere tagasi Ojasoole, 1804. pöördusid nad Kügelgeni sünnikoju Saksamaale, aasta hiljem koliti Dresdenisse. Dresdenis ootas Gerhard von Kügelgeni edukas kunstnikukarjäär. Temast sai Dresdeni kunstiakadeemia professor ning pere kodust kujunes kultuuriinimeste kokkusaamiskoht.

Kügelgenide poeg Wilhelm Georg Alexander von Kügelgen (1802–1867)

1801. aastal sündinud esiklapse saatus oli traagiline, ta suri aastaselt. Abielupaari teisest lapsest Wilhelmist kasvas Kügelgenide dünastia tuntud kunstnik ja kirjanik. Tänu Wilhelmi menukale mälestusraamatule on meil ligipääs kunstnikepere ajaloole ja loomingule. Kolmas laps – Gerhard – tuli elama Eestimaale ja oli mõisavalitseja. Kügelgenidel sündis ka tütar Adelheid, kelle kohta on vähe teada.

Poeg Wilhelm von Kügelgeni kirjutatud mälestusraamat "Jugenderinnerungen eines alten Mannes" (1870) osutus 20. sajandi sakslaste hulgas ülimenukaks. Muuhulgas kirjeldab Wilhelm ka Ojasoo mõisa kunstikeskkonda:

"Ojasoo kodus nägi kõik välja väga lihtne. Olid valgeks lubjatud seinad, rohelised uksed, õlgpõhjaga toolid, ja kardinatest ei teatud kogu maal midagi. [...] Akadeemiliste distsipliinide kõrval tegeldi uuemate keeltega, maaliti, modelleeriti, graveeriti, treiti, nikerdati, harrastati tisleri- ja metallitööd ning tehti suurepärast muusikat. Ilusad kvartetid, mida perekonnaliikmed talveõhtutel ette kandsid, elasid naabruskonna mälestustes veel kaua edasi.”

Looming

Kügelgeni maalitud keiser Paul I pereportree

Gerhard von Kügelgen on maalinud nii antiikmütoloogilise kui ka religioosse sisuga maale, kuid tuntud on ta oma portreedega. Saksa ajaloomällu on ta läinud Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schilleri portreedega; Venemaal jäädvustas Kügelgen keiser Paul I perekonda; Eesti- ja Liivimaal portreteeris kohalikke aadlikke.

Tema maalimistehnikat on iseloomustatud kui väga hoolikat ja meisterlikku, piltide sisu aga peetud idealiseerivaks ja pealiskaudseks. Tema seni säilinud töödest on tuntud (lisaks eespool mainitud Goethele ja Schillerile) Christoph Martin Wielandi ja Johann Gottfried von Herderi portreed; samuti professorite Karl Morgensterni ja Karl August Böttigeri ning Tartu Ülikooli tuntud rektori Georg Friedrich Parroti portreed. Viimane jõudis Eestisse 2016. aastal USA-st ning tegemist on pea ainsa säilinud pildiga ajaloolisest rektorist.

Kügelgen portreteeris ka Aleksander I – säilinud on küll 1801. aastal maalitud portree; kuid kahjuks on kadunud aastatel 1803–1804 maalitud töö, mis oli tellitud Tartu Ülikooli uude aulasse. See allegooriline portree antiikses rõivastuses keisrist on tänapäeval kadunud. Kuulus portree oli mõnda aega rektor Parroti korteris, kuni ülikooli peahoone valmis. Kuigi maal ise on kadunud, on säilinud professor Morgensterni kirjeldus sellest pildist, järgnevalt lõik tema kõnest 1827. aastast:

"Mida kujutab see pilt monarhist? Aleksander I kui humanismi, tõelise hariduse ülempreestrit oma pühaduses. Pildil endal ei ole näha ühtegi kõigi venelaste isevalitseja atribuuti. Need olid, seni kuni maal ülikooli aulas rippus, suursuguse laia kuldraami kohal: kõige kõrgemal keisrikroon, selle all skepter ja riigiõun padjal, kõik kullatud, rikkalikult kaunistatud, maaliliselt alla rippuvate loorberivanikutega."

See portree oli juba osa ülikooli aulast enne peahoone valmimist – ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause arvestas keisri portreega.

"Krause paigutas portree aula pikikülje keskele kateedri kohale, nii et sellele olid suunatud kõigi kuulajate pilgud."

Pole teada, kus Aleksander I portree asub. Maal asendati värskema teosega, mille autor oli George Dawe, ning Kügelgeni loodud maal jäi toona ülikooli kunstimuuseumile; 1881. aasta andmete järgi oli maal ülikooli raamatukogus. Kuhu aga maal ülikoolist sai – on aimatav. Esimese maailmasõja päevil sattusid mitmed Tartu Ülikooli varad Venemaale. On leidnud kinnitust ka see, et Kügelgeni tehtud portree asus Voroneži oblasti kunstimuuseumis, aga kadus sealt teise maailmasõja ajal. Ilmselt see ka hävis.

Kultuurilooline olulisus

Georg Friedrich Kerstingi maal "Kunstnik Gerhard von Kügelgen oma ateljees", 1811

Eesti kunstiteadlane Kadi Polli on öelnud, et Tartu Ülikoolile kuuluvad Gerhard von Kügelgeni portreed saksa kirjanduse suurkujudest Goethest, Herderist ja Wielandist on rahvusvaheliselt ühed mainekamad Eestis asuvad teosed. Enne Eestisse tulemist oli Gerhard von Kügelgen saanud põhjaliku kunstihariduse Saksamaal ning käinud praktikal Roomas. Tema portreemaalides ilmnes uus kvaliteet – Kügelgeni valgustuslikud teosed tõstsid senist baltisaksa kunsti taset.

Vendade Kügelgenide tegevus Eestis on tähelepanuväärne ka sotsiaalsel tasandil: nende positsioon ühiskonnas ei seisnenud üksnes kuulumises heade käsitööliste sekka, vaid nad olid vabad intellektuaalid. Kügelgenid teenisid oma kunstnikutööga välja ka aadlistaatuse.

Gerhard von Kügelgen portreteeris suurnimede seas ka baltisaksa eliiti. Kügelgeni tehtud on ainus teadaolev portree Tartu Ülikooli legendaarsest rektorist Georg Friedrich Parrotist; oluline teos on ka professor Karl Morgensterni kujutav maal. Peale selle, et need maalid peegeldavad tehnilis-kunstilist taset, annavad nad meile ettekujutuse 19. sajandi Baltimaade inimestest. Portreede kõrval on kõrgelt hinnatud ka Kügelgeni religioosse ja mütoloogilise sisuga teosed, kusjuures Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III tellis Kügelgenilt mitu seesugust suurteost.

Kaksikvendade peredest kasvas mitu põlvkonda viljakaid kunstnikke, arenes nn Kügelgenide kunstnikedünastia. Gerhard von Kügelgeni venna Carli poeg Konstantin von Kügelgenist kujunes isaga sarnaselt maastikumaalija. Carli lapselaps Sally von Kügelgen on oma töödega olulisel kohal Eesti kunstiajaloos, eriti Eesti kirikukunstis. Ka Gerhard von Kügelgeni pojast Wilhelmist kujunes silmapaistev 19. sajandi kunstnik.

Portreelooming

• 
  Johann Wolfgang von Goethe portree, 1808–1809
• 
  Christoph Martin Wielandi portree, 1808
• 
  Johann Gottfried Herderi portree, 1809
• 
  Karl August Böttigeri portree, 1812
• 
  Johann Karl Simon Morgensterni portree, 1808–1809
• 
  Georg Friedrich Parroti portree, 1803
• 
  Friedrich von Schilleri portree, 1808–1809
• 
  Caspar David Friedrichi portree, u 1810–1820
• 
  Maal "Võidu allegooria", 1815
• 
  Preisimaa prints Albert (1809–1872) ja printsess Louise (1808–1870) – kuningas Friedrich Wilhelm III lapsed, 1817
• 
  Baltisaksa kunstniku Elisa von der Recke (1754–1833) portree, 1812
• 
  Preisimaa printsess Charlotte (1798-1860) portree, 1817
• 
  Keiser Paul I abikaasa Maria Fjodorovna (1759–1828) portree, 1801
• 
  Dorothea Lieveni (1785–1857) portree, 1801
• 
  Aleksander I portree, 1801